Seinamaal on üks vanemaid maalivorme. Näiteks ürgsetes ühiskondades nikerdasid inimesed koopaseintele erinevaid figuure, et salvestada sündmusi ja väljendada emotsioone; need on kõige varasemad säilinud seinamaalingud. Muistsed tsivilisatsioonid, nagu Egiptus, India, Babülon ja Hiina, on säilitanud arvukalt iidseid seinamaalinguid. Seinamaalide loomine õitses Itaalia renessansi ajal, andes palju kuulsaid teoseid. Minu riigis on alates Zhou dünastiast paleed ja isegi hauakambrid kaunistatud seinamaalingutega. Usuliste veendumuste tõusuga hakati seinamaalinguid laialdaselt kasutama templites, kloostrites ja grotides (nagu Mogao grotid Dunhuangis ja Yongle palee Ruichengis). minu riigis on säilinud suur hulk kuulsaid budistlikke ja taoistlikke seinamaalinguid. Mõned neist säilmetest on kantud maailmapärandi nimistusse, mis on meie iidse tsivilisatsiooni tunnistus.
Arhitektuuri lisandina muudavad seinamaalingute dekoratiivsed ja kaunistavad funktsioonid need keskkonnakunsti oluliseks aspektiks. Enamik säilinud eelajaloolisi maale on koopa- ja kaljumaalingud, millest varaseimad pärinevad umbes 20 000 aastat tagasi. Hiinas Shaanxi osariigis Xianyangis asuva Qini dünastia palee seinamaalingute fragmendid pärinevad 2300 aasta tagusest ajast. Seinamaalingud õitsesid ka Hani dünastia ning Wei, Jini ning Põhja- ja Lõunadünastia ajal, paljud neist on välja kaevatud alates 20. sajandist. Tangi dünastia oli tunnistajaks seinamaalingute kuldajastule, mida ilmestasid sellised teosed nagu Dunhuangi seinamaalingud ja Kizili koopad, mis esindasid tol ajal seinamaalingu tippu. Pärast Songi dünastiat langes seinamaaling järk-järgult. Pärast 1949. aastat koges see elavnemist ja arengut. Pekingi pealinna rahvusvahelise lennujaama seinamaalikompleks valmis 1979. aastal. Seejärel lisati uutele hoonetele pidevalt seinamaalinguid, kusjuures paljud teosed demonstreerivad kunstilise väljenduse, tootmistehnikate uuendusi ja arengut ning traditsioonide ja väliskogemuste ühendamist.
